KOGUDUS TÄNA

EELK Karksi Peetri kogudusse kuulub 450 ristitud ja leeritatud liiget. Aktiivseid liikmeid, neid kes tasuvad liikmeannetust, on sadakond. Koguduse põhiülesanne on kohaliku kogukonna vaimulik teenimine (jumalateenistused, kiriklikud talitused nagu ristimine, leeritamine, laulatamine, matus, piht, õnnistamised).

Kogudusele kuulub 27 ha maad (sh ordulinnuse territoorium). Kuna kogudus on suhteliselt väike ja koosseis eakas, korraldab lossimägede hooldust (niitmine, lumekoristus, putketõrje, jne) vallavalitsus. Jumalateenistused kirikus toimuvad igal pühapäeval kell 14.00, lisaks suurematel pühadel nädala sees.

Koguduse õpetajaks on alates 2002. aastast Kalle Gaston (38.a), kes on lõpetanud Tartu Teoloogia Akadeemia ja EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari.

Koguduse tööd organiseerib 5-liikmeline juhatus: Raimond Vaher (esimees), Liivi-Helgi Jõe, Airika Gaston, Tiia Parmo ja Mai Meltsas. Organisti kohuseid täidab Tiia Parmo, koorijuhiks on Vello Ainsalu.

 

 

AJALOOST

 

Kristlik kirik on ajaloolises Karksi kihelkonnas tegutsenud alates 13. sajandist. Algselt asus katoliku kabel ordulinnuse pealinnuses. Peagi jäi lossis olev kabel väikseks ning lossi värava ette ehitati puukirik, mida nimetati „Peetri kirikuks". 16. saj levib Liivimaal usupuhastus ja Karksi kirikul on oma maa ja kirikumõis, mida „Papi – maaks" kutsutakse. Poola ajal toimus nn „vastureformatsioon", mille käigus põletati kirikumõisa hooned ja kiriku maa liideti Karksi lossi külge. Ametisse määrati katoliku preester Paul Bazarowsky. Rootslaste tulekuga kehtestas end aga taas luteriusukirik. Kuna kirikul enam kirikumõisat polnud, määrati Halliste õpetaja ühtlasi Karksi hingekarjaseks.

1773.a-l leiti, et vana puukirik on väga kehvas olukorras ning otsustati uus kivikirik ehitada linnuse varemetele, kus oli juba olemas kaks kõlblikku müüri. 1778.a-l valmib uus kirik 1950 rubla eest.

1847. a-l kutsuti Karksi köstriks Friedrich Saebelmann, samal aastal ehitati kirikusse ka orel.

19.saj lõpul märgati, et kiriku torn hakkab ülejäänud hoonest eemale kaldu vajuma, kuna torniosa oli ehitatud mäe nõlvale. Kiriku tornikiivri vahetamise ajal 1990-ndatel, mil toestati torn 6 meetriliste betoonvaiade abil, mõõdeti torni kaldeks 205 cm torni tipust mõõdetuna.

 

LEGENDAARSEMAD ÕPETAJAD

Praost Julius Girgensohn (1877-1911)

Benedikt Masing (1912-1939)

 

KIRIKU KÜLASTAJALE

Igal huvilisel on võimalik külastada kirikut küsides võtit kogudusemajast (punastest tellistest hoone lossimägede läheduses). Võimalik on ka tornikülastus.

Kogudusel, kes on lossimägede valdajaks, ei ole midagi selle vastu kui inimesed lossimäel lõket teevad. Et igaüks ei teeks seda erinevas paigas, palume kogudusele oma soovist teada anda. Nõnda saame oma ilusa lossimäe veel kaunimana ja puhtamana hoida.

 

 

KIRIKLIKUD TALITUSED

RISTIMINE

Ristimine on sakrament, mille kaudu laps või täiskasvanu võetakse vastu kiriku osadusse. Ristimisega algab uus elu - elu kristlasena, mis annab võimaluse usus pidevalt edasi kasvada: päev-päevalt otsida Jumalat sõnas, armulauasakramendis ja palves; osadust Kristusega ning igapäevast meeleparandust ja tahet elada Jumala käskude kohaselt. 
 

Täiskasvanu ristimine.
Täisealise inimese ristimine on tavaliselt ühendatud konfirmatsiooni ehk kinnitamisega (ladinakeelne sõna confirmare tähendab kinnitamist), mida nimetatakse ka leeriõnnistamiseks. Sellele eelneb leeriõpetus, kas siis leerikoolis osaledes või individuaalprogrammi järgi õppides. Teata oma soovist saada ristitud koguduse õpetajale
 

Lapse ristimine.
Lapse ristimise eelduseks on, et vähemalt üks tema vanematest (või hooldajatest) peab olema Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku täisõiguslik, s.t ristitud ja konfirmeeritud liige. Lapse ristimine rajaneb tema vanemate soovile, otsusele ja usule, mis tähendabki seda, et vanemad peavad olema ise selle kiriku - Jumala perekonna - liikmed, kus nad tahavad pakkuda vaimset kodu oma lapsele.

On loomulik, et kristlased ristivad oma lapse nii ruttu kui võimalik, soovitavalt esimestel elukuudel. Ei maksa karta, et lapse ristimine piirab tema hilisemat valikuvabadust - täiskasvanuks saades otsustab ta nagunii iseseisvalt, kas ta tahab tulla leerikooli ja saada kiriku täisõiguslikuks liikmeks. Samas ei ole õige jätta last ilma ristimistalitusel pakutavast Jumala armust ja lunastusest, mis annab tema kasvamisele ja arengule viljaka vaimse pinnase.

Lapsele valitakse ristivanemad ehk vaderid (vähemalt üks, soovitavalt kolm) Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liikmete täisõiguslike (ristitud ja leeritatud) liikmete hulgast. Ristivanemaks võib olla ka mõne teise kiriku (nt roomakatoliku, õigeusu, metodisti vm) liige, eeldusel, et selles kirikus tunnistatakse lasteristimist.
Ristivanemate ülesandeks on oma ristilapse eest palvetada ning seista hea tema käekäigu ja kristliku kasvatuse eest.
NB! Kui lapse ristivanemaks soovitakse tuttavat või perekonnasõpra, kes ei ole ristitud või konfirmeeritud, siis peaks viimane kõigepealt läbima ristimiseelse õpetuse (leerikoolis või individuaalprogrammi alusel) ning saama seejärel ise ristitud ja konfirmeeritud.

Ühel inimesel võib olla mitu ristilast.

Ristimine toimub kas pühapäevasel jumalateenistusel, ristimisjumalateenistusel või ka eraldi talitusena.

 

KONFIRMATSIOON

Konfirmatsioon ehk leeriõnnistamine tähendab ristimise kinnitamist (ladina keeles confirmare - kinnitama).

Konfirmatsiooni läbi saab ristitud koguduseliikmest täisõiguslik koguduse liige, mis annab talle õiguse osaleda Pühal Õhtusöömaajal (armulaual), laulatada oma abielu, ristida oma lapsi, olla lapsele ristivanemaks ning osaleda koguduse juhtorganite valimistel (valida ja olla valitud koguduse nõukogu ja juhatuse liikmeks). 
Täisõigusliku koguduseliikme aukohuseks on toetada kogudust iga-aastase liikmeannetusega (1% aastatulust), osaleda vastavalt võimalustele koguduse elus ja töös ning kasvada usus, armastuses ning Jumala ja kaasinimeste teenimises.

Konfirmatsioonile eelneb õpe -leerikool, kus tutvustatakse ristiusu põhialuseid, koguduse elu ning antakse orientiirid kristlasena elamiseks. Leerikooli võivad tulla niihästi ristimata kui juba ristitud inimesed.

Kui Sa mingil põhjusel ei saa osaleda leerikoolis, kuid sooviksid saada konfirmeeritud või ristitud ja konfirmeeritud, siis on võimalik läbida sellele eelnev õpe ka individuaalprogrammi järgi. 
Teata oma soovist tulla leerikooli või saada individuaalset leeriõpetust koguduse õpetajale.
 

LAULATUS

Kirik toetab perekonda ja perekonna loomist. Abielu on Jumala seatud, et mees ja naine võiksid kogeda õnne, toetada teineteist ja kasvatada lapsi.
Kristlik abielu algab laulatusega, kus mees ja naine Jumala nimel sõlmivad omavahel kristliku abielulepingu, millega pruutpaar seob ennast jäädavaks ja lahutamatuks kooseluks. Vaimulik on seejuures kirikupoolne tunnistaja ja lepingu seaduslikkuse tunnistaja. Laulatus on ka eestpalve- ja õnnistustalitus, millega pruutpaar ja pulmarahvas palub abielutõotuse täitmiseks Jumalalt õnnistust.

Kirikliku laulatuse eelduseks on, et nii mees kui naine on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku täisõiguslikud (ristitud ja konfirmeeritud liikmed). Kui üks või mõlemad abielluda soovijad on konfirmeerimata, siis tuleks neil läbida leerikool või ristimisele ja konfirmatsioonile eelnev õpe individuaalprogrammi ulatuses.

Kui üks abielluda soovijatest on mõne teise kristliku kiriku (roomakatoliku, õigeusu, baptisti vm) kiriku liige, siis lepitakse laulatustalituse läbiviimise kord kokku mõlema kiriku vaimulikega.
 

MATUS

Kristlase jaoks tähendab surm astumist Jumala kutsel ajast igavikku.
Matus algab tegelikult juba surija saatmise ja toetamisega. On loomulik, et surija juurde, kas koju või haiglasse, kutsutakse vaimulik, kes võib surijat kinnitada ja julgustada, temaga koos palvetades, teda pihile võttes ja talle armulauasakramenti jagades. Ära kõhkle pöördumast koguduse õpetaja poole, kui Sinu peres valmistutakse lähedase inimese surmaks. Alati ei oska või ei söanda surija ise avaldada soovi vaimulikuga kohtumiseks, seepärast on lähedaste delikaatne tähelepanujuhtimine sellele võimalusele üks osa surmaks kui Jumala palge ette astumiseks valmistumisel vägagi oluline.

On loomulik, et iga ristitud inimene maetakse kiriklikult - ka siis, kui lahkunu ise ei ole selles selgesõnaliselt soovi avaldanud. Sel korral saame lähtuda armulepingust, mille Jumal on pühas ristimises meiega teinud. Isegi siis, kui lahkunu ei ole olnud pidev kirikuskäija või aktiivne koguduse liige, on ta ristimise kaudu Jumala ja kirikuga püsivate sidemete läbi liidetud.

Matus on armastustegu: iga inimelu on Jumala kink ning iga lahkunu on väärt, et ta asetatakse korralikult ja väärikalt mulda. Matus on armastustegu ka lahkunu omaste ja kõigi matuseliste suhtes, kes vajavad lohutust ja tuge surma tõsiasja tunnistamiseks ning ülestõusmisusu ja igavese elu lootuse kinnitamist.

Ristimata inimese kirikliku matusetalituse üle otsustab koguduse õpetaja.

Matusetalitus toimub soovitavalt kirikus, aga seda võib pidada ka lahkunu kodus, kabelis või haual. Matusetalitusele järgneb muldasängitamine haual või tuhastamine. Kirik aktsepteerib tuhastamist võrdväärsena muldasängitamisele, kuid matusetalitus ise võiks toimuda enne tuhastamist. Hiljem on võimalik urni muldasängitamise juures pidada haual veel lühike palvus lähemate pereliikmete ringis.

Iga kiriklikult maetud ristiinimest mälestatakse matusetalitusele järgneval pühapäeval koguduse missal (armulauaga jumalateenistusel). Mälestamine tähendab lahkunu meenutamist tänus ja eestpalves. Kirikus on võimalik süüdata mälestus- ja palveküünlaid.

Matusetalituseks valmistudes võta ühendust koguduse õpetajaga võimalikult peatselt, et kõik matusega seonduv võimalikult aegsasti läbi 
 

PIHT

Vaimuliku kui hingekarjase ülesandeks on koguduse hingehoidlik teenimine. Kõige levinum viis selleks on hingehoidlik vestlus. Keegi ei pea kartma, et vaimulikul ei ole minu jaoks aega või et ma teen talle oma muredega asjatut tüli. Kuigi eestlased on üsna kinnised, ei pea püüdma oma murede ja probleemidega üksi hakkama saada. Tihti aitab juba südamelt ärarääkimine ja koos palvetamine oma koormat kergendada ning probleemidele lahendusi otsida. Igal inimesel, olgu ta siis koguduseliige või mitte, on õigus tulla vaimuliku juurde oma muredest rääkima ja nõu küsima.

Jeesus on andis oma kirikule meelevalla kuulutada Jumala nimel pattude andeksandmist. Tänapäeval on see õigus ordineeritud kirikuõpetajal (preestril). Oma pattude tunnistamist ja absolutsiooni (pattude andeksandmise kuulutuse) vastuvõtmist nimetatakse pihiks. Pihile võib tulla ristitud inimene. Piht ei ole mõeldud üksnes neile, kes tunnevad oma hingel eriliselt ränka süükoormat, samuti ei ole pihile tulek nõrkuse märgiks. Piht on Jumala armuvahend, mis on antud vaimseks tervenemiseks ja pühitsuseks kõigile kristlastele. Iga koguduseliige võiks käia pihil vähemalt kord aastas.

Kirikuõpetajal on pihisaladuse pidamise kohustus. Seda, mida inimene on pihil vaimuliku ees tunnistanud, ei ole tal õigust kellelegi edasi rääkida.

Pihitalituse kord ei ole rangelt kindlaks määratud. Pihtija nimetab vaimulikule patud, mis tema südant vaevavad. Vaimulik võib pihtijat vajadusel julgustada, paluda midagi täpsustada või hingehoidlikult vestelda. Pattude andeksandmist saab vaimulik Jumala nimel kuulutada siis, kui ta on veendunud kolmes asjas:

ÕNNISTAMISTALITUSED

Jumal on õnnistuse allikas. Õnnistus on kestev loomise and inimkonnale ja kogu maailmale. Seda õnnistust on Jumal uuendanud Jeesuse Kristuse kingitud lunastuse kaudu. Me saame sellest osa Püha Vaimu läbi, eelkõige sakramentides, aga ka teiste vaimulike talituste kaudu.

Õnnistamine on iseloomult kahesuunaline. Vastav heebreakeelne sõna berektähendab nii õnnistamist kui ka tänamist ja kiitmist. Kui räägitakse Jumala tegutsemisest, tähendab berek õnnistamist; kui on juttu inimese tegevusest, tähendab sama sõna kiitmist. Jumala õnnistus saavutab oma tõelise eesmärgi seal, kus inimene sellele Jumalat kiites vastab. See kiitus pöördub inimesele taas tagasi õnnistuseks.

Tänu- ja õnnistamistalitus (nagu ka pühitsemine) on oma olemuselt sõnakuulutuse, Jumala kiitmise ja eestpalve talitus. Kogudus tänab ja ülistab Jumalat hoidmise, juhtimise ning Tema loomisandide eest. Ühtlasi palub kogudus Jumala õnnistust inimese käesolevas eluetapis või elusündmuse puhul.

Jumala õnnistus võib konkretiseeruda ka inimkätega valmistatus. Materiaalsete asjade õnnistamine, samuti õnnistatud esemed ja ehitised tuletavad meile meelde Jumala ligiolu, hoolitsust ja tegutsemist maailmas. Eseme ja ehitise puhul tänab kogudus Jumalat, et Jumal on inimeste püüdlusi ja tööd õnnistanud ning seda töö vilja võidakse nüüd kasutusele võtta. Ühtlasi palutakse, et õnnistatud ese või ehitis edendaks inimeste elu ja tugevdaks nendevahelist osadust - oleks inimestele õnnistuseks. Teisalt palutakse õnnistatavale Jumala varju ja hoidmist õnnetuse, kannatadasaamise ja hävimise eest.

Õnnistatakse esemeid ja ehitisi, mis on oma olemuselt seotud Jumala loomistööga, mis suunavad inimesi tänule, kiitusele ja eestpalvele ning milles väljendub inimese eriline side Jumalaga.

Kõige levinumad õnnistamistalitused on kodu õnnistamine, risti vm vaimuliku sümboli õnnistamine, asutuse või organisatsiooni lipu õnnistamine, tööpaiga õnnistamine, haridus- või hoolekandeasutuse õnnistamine.

Õnnistamistalituse ülesehituse ja üksikasjade osas võid nõu pidada koguduse õpetajaga.
 

ANNETUS

Kust kogudus raha saab ja millele see kulub?
Koguduse sissetulekud moodustuvadki peamiselt tema liikmete annetustest! Mõni kogudus saab oma eelarvet toetada maadelt või hoonetelt saadava rendituluga, kuid seegi katab vaid murdosa vajadustest; peamine on siiski koguduse liikmete kanda.

Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei maksa koguduse vaimulikele ega teistele töötegijatele palka riik, vaid iga kogudus ise. Palgakulu ongi enamikus kogudustes elektri- ja kommunaalkulude kõrval suurim väljaminek. Lisaks veel side- ja kantseleikulud, autokütus ja hulga pisemaid väljaminekud, milleta tänapäeval ühe asutuse toimimist ette kujutada ei oska.

Kogudus maksab iga liikmeannetuse  pealt aastas viiendiku so 20% krooni kiriku keskasutuste kuludeks – praostkonna ja üldkiriklike töövaldkondade heaks. Nende rahade eest antakse välja ajalehte „Eesti Kirik", töötavad EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus, Diakooniahaigla, Misjonikeskus, Usuteaduse Instituut jne.

Kuidas annetada?
Kogudusele on hea, kui liikmete annetused laekuvad regulaarselt. Koguduseliikmel on seda kõige mugavam korraldada, sõlmides pangas püsimaksekorralduse. Siis kantakse tema kontolt regulaarselt kord kuus koguduse arveldusarvele tema poolt määratud summa. Ka väike makse, olgu või 1 kroon päevas (31 krooni kuus), kui see laekub regulaarselt, aitab kogudusel oma tööd planeerida.

Liikmeannetust on võimalik teha ka pangaülekandega või sularahas koguduse kantseleis.
Eesti maksukorraldus võimaldab kogudustele tehtud annetused arvestada maha tulumaksuga maksustatavast tulust. Enne iga-aastast tuludeklaratsiooni esitamist võib koguduse kantseleist küsida õiendi annetatud summa suuruse kohta.