Lossi tänav, Karksi-Nuia

Lossimägi on Karksi muistne keskus. Arvatavasti oli siin varem eestlaste linnus.

Esmakordselt mainitakse linnust ürikuis 1248. aastal. Linnus oli ulatusliku, mitut kihelkonda hõlmava Karksi foogtkonna keskuseks. Algul ehitati kindlustused puust, kui aga leedulased 1297. ja 1366. aastal linnuse maha põletasid, asuti püstitama kivikindlust.

Linnus koosnes lääne pool paiknevast pealinnusest ja sellest vallikraaviga eraldatud avarast eeslinnusest. XV sajandil asus Viljandisse mõneks ajaks ordumeister, mistõttu tuli Viljandi komtuuril ümber kolida Karksisse ja võeti ette suuremad ümberehitustööd. Senised kindlustused olid ehitatud peamiselt maakividest, tornid olid neljakandilised.. Uued kindlustused rajati seniste müüride ette. Need olid poolümarad suurtükitornid, mis talusid suurtükituld paremini kui kandilised tornid. Nende, peamiselt tellistest tehtud kindlustuste jäänuseid võib märgata pealinnuse põhjaküljel. Pealinnus oli korrapärase nelinurkse põhiplaaniga, mille kolm tiiba olid hoonestatud. Läänepoolne välismüür oli hoonestamata. Pealinnuse ees ürgorupoolses osas asus õu, kust kivisammastele toetuv tõstesild viis üle vallikraavi linnusele. Eeslinnus oli hoonestatud põhja- ja idaküljest.

Pärast ümberehitamist sattus linnus sõjatulle esmakordselt 1481. aastal Liivi ordu ja Vene riigi vahelises sõjas. Liivi sõjas vallutasid vene väed  linnuse 1560. aastal. Järgmisel aastal said Karksi endale poolakad ning 1563. a. vallutasid selle rootslased. 1573. a. loovutasid rootslased Karksi vene vägedele ja loss anti Ivan IV käsul «Liivimaa kuninga» hertsog Magnuse residentsiks. 1582. aasta vaherahuga läks Karksi poolakatele, 1600. aastal aga vallutasid selle uuesti rootslased , kelle valdusse jäi linnus kogu XVII sajandiks.

Sõdade kestel sai  linnus tublisti kannatada, kuid ühes XVII sajandi ürikus väidetakse, et kindlustus olevat veel kaitsekõlblik. Lõplikult hävis Karksi  linnus Põhjasõjas 1708 aastal.

Säilinud müüride vahel linnuse hoovis toimuvad tänapäeval kultuuri- ja spordiüritused.